Õpetaja Ivanovi elutee

On kerge olla optimist kui sul kõik laabub hästi. Säilitada optimismi tormides - see on juba tõeline, katsetatud inimese omadus. Kui väga armastada inimesi ja elu, aga mitte ainult ennast elus ja inimeste seas, siis jäävad kannatused tahaplaanile ning esimesel kohal olevateks osutuvad edasiviiv töö lähimate ja kaugemate heaks, mis karastab hinge ja südant, kindel usk tulevikku ja oskus leida head ka tänases päevas, oskus armastada vaatamata kõigele.

12 aastat vanglaid, sunduslikku "ravi" psühhiaatriahaiglates, pidev järelvalve, keelud, tagakiusamine... Ja vaatamata kõigele sellele, poole sajandi vältel, mitte kordagi valitud teest kõrvale astumata, teostas oma ebatavalist eksperimenti kõikide inimeste hüveks see imetlusväärne inimene - Porfiri Kornei poeg Ivanov.
    Sündis see imestusväärne inimene Ukrainas, vene külas Orehovkas Luganski obl. 20. veebruaril 1898. aastal kaevuri perekonnas. Elati väga vaeselt ja Parshekil, nii kutsuti teda külas, tuli varakult tööle minna. Ta oli kaevur, laadija, puhastas vedureid, juhtis tööliste artelli... Parshekil õnnestus lõpetada vaid 4 küla kirikukooli klassi kuid tänu looduslikule andele ja uurivale mõistusele ta jätkas haridust iseseisvalt. Kuni 35. eluaastani ta elas nagu kõik teisedki. Aga "1933.a. kevadel sündis mul Looduse poolt teadvus ja ma hakkasin tõsiselt mõtlema: milleks inimene elab maa peal?" Ning just sellest momendist toimub järsk pööre P. Ivanovi saatuses, ta saab aru, et "inimese elu" mõtte võib leida ainult ühenduses Loodusega, tema "kolme elusa kehaga" - õhu, vee ja maaga, millised võivad anda inimesele jõudu elada looduses s õ l t u m a t u n a , s.o. ilma söögita, riieteta ja elumaja vajaduseta ning tulevikus viia inimese surematuseni.

    "Ta leidis organismi karastamise praktilise meetodi ja
hakkas seda rakendama omaenda suhtes. Ta saavutas seda,
mida otsis kaua ja sihikindlalt. Loodus aitas teda,
näidates talle tee, mida mööda ta läks ja saavutas ime-
päraseid tulemusi. Ta tahab, et inimesed prooviksid minna
tema teed mööda ja saavutaksid seda, mida saavutas tema,
eelnevalt põhjendades teoreetiliselt tema meetodi. Kui
inimene teeb mitte enda vaid teiste heaks, saab ta sellest
vaid kasu".
    Tundma õppides Looduse seadusi ning õppides võitma haigusi,
Ivanov mitte ainult ravis inimesi vaid hakkas neile üle andma
oma praktilisi kogemusi, hakkas õpetama, kuidas elada Looduses
külmetamata ja haigestumata.
    "Karastus-treening on üks selline õpetus, mis on võimeline
arendama inimeses jõudu ja tahet vastu panna ükskõik
millisele haigusele. Inimesel on vaja enda peal proovida kõike,
mis on Looduses. Ta ei pea kartma midagi: tuleb kuumus,
sa oled temaga kui sõbraga, saabub pakane - mine talle vastu
oma kehaga kui parimale sõbrale. Selleks on teil õpetaja,
kes kannatab kõvasti ilma igasuguse kartuseta vaid armastusega.
Praegu seisab meie ees suur ülesanne: ümberehitada iseennast
meile esitatud uuele teele.
Tuleb muuta inimese teadvuse voogu".
"Ela pideva sooviga teha inimestele head ming kui tegid, ära
tuleta seda kunagi meelde vaid rutta tegema veel.
Püüa kõike teha ainult rõõmuga".

("Ogonjok" nr 8,82).

    "Kõige tähtsam - on inimesed, - kirjutas Ivanov. Kõige tähtsam - on armastada inimesi". "Käitu inimestega viisakalt ja oskuslikult. Tee vaenlasest sõber". Halvad mõtted ja sõnad inimstest "kasvavadki välja" meie haigused. P.Ivanovi eksperiment ja tema ütlemised olid niivõrd ebatavalised ja harjumatud tavalisele inimesele, et inimestel oli raske neist aru saada ja omaks võtta. "Kellelegi ei meeldi minu raske ja kannatlik, tasuta Idee.
    Inimesed lugesid teda kes posijaks, kes sektandiks, aga mõned lihtsalt skisofreenikuks. Kuid ise ta rääkis endast nii: "Ma pole papp, posija ega arst , ma olen praktik Looduses". "Minul ei ole müstikat, mul on praktika.. Palju tuli välja kannatada Ivanovil: teda paigutati vastu tema tahtmist psühhiaatriahaiglasse Moskvas, Leningradis, Kazanis... . Korduvalt viidi teda miilitsasse, pandi kongi. Kolmekümnendatel aastatel, mil teisitimõtlemine kisuti välja koos juurtega, panid arstid Ivanovile diagnoosi: "Isiku paranoiline arenemine, skisofreenia", millega võeti talt mitte ainult võimalus töötada vaid jäeti ka täielikult õigusetuks. Sel põhjusel ta ei olnud Teise Isamaasõja päevil sõjaväes. Kuid 1942. a. okupeeritud Ukraina alal võtsid sakslased Ivanovi kinni ning hoidsid teda gestaapos 27 ööpäeva. Nad katsetasid teda külmaga kui "ebaloomulikku inimest". Terve öö vastu 22. novembrit veeti teda alasti mootorratta külgkorvis suure kiirusega mööda Dnepropetrovski tänavaid. Külmad olid armid kuid õpetaja ei külmunud ära - pidas vastu. Ta meenutas: "Palusin Emakest loodust vaese vene sõduri eest". Loodus hoidis teda alles aga sakslased nimetasid teda "vene Jumalaks". Kõigele vaatamata Ivanovi loodusliku karastuse idee arenes ja elas. Leidus inimesi, kes hakkasid proovima enese peal tema karastuse meetodit, õppisid elama ühes Loodusega ning iseseisvalt vabanema igasugustest haigustest.
    Inimesed nimetasid teda MAA JUMALAKS. Ise Profiri ütles: "Jumal asub Maa peal inimeses, kes suutis võita iseennast".     

Lühendatud raamatust "Elu ühenduses loodusega"